Riiulist

Miks?
Sa küsid.
Kui vaid teaks...
Kas?
Sa küsid.
Kui vaid saaks...
Millal?
Sa küsid.
Kuid ootama peaks...

Hommik

Hommik käes -
on pühapäev.
Maja ees
lebab inimtühi tee.
Veel kastest märg on rohi,
õhust kostub merekohin.
Silmist uneteri pühin
ning endalt küsin:
Kas leidub veel paremat hetke,
et unistada omaette...

Suunatuled

Sirutan
Ei pidurda
Vaid virgutan.
End pilvele lennutan
Ringutan
Üle ei pinguta.
Patustan
Ja silma pilgutan
Suunatuledega vilgutan.

Pikk või lühike!?

Pikk tee on mõttetühi.
Lühike - on liialt lühike.
Pikk päev on väsitav.
Lühike - on liialt lühike.
Pikk järjekord on tüütav.
Lühike - on liialt lühike.
Pikk haigus on kurnav.
Lühike - on liialt lühike.
Vast homme seda taipame...

Pleekinud päev

Paneelist majast
ei kostu kaja,
see teada juba
ammusest ajast.

Pimedast metsast
ei leia puud.
Ammusest ajast
pole näha olnud Kuud.

Puust tee
viib tihti kaugele,
see pole lauge
kuid kannab üle vee.

Pleekinud päevast
räägin tihti,
see pole aga tõde,
mis sulguks lifti.

Õhtu

Torkasin pinnu sõrme,
kes selle küll kokku õmbleb.
Lõin ära pea,
kuid vastust siiani ei tea.
Komistasin, kukkusin käpuli,
kuid karistuse kandsin lõpuni.
Veel kulub aega, õhtuni,
kuni kontrolli üle võtab uni.

Kevad õues ja põues

Kingin Sulle mõtte,
seda ette sul ei ütle.
See habras kui õis
ja tugev kui köis,
seda uputada ei saa vette.

Sel anda pole midagi,
ta vaid hetke viibib.
Võib tunda seda siis
kui sala ta juurde hiilid.

Kaugele ära

Peopesas tuhat rada -
üht ümbritseb okastraat, teist tara
ning kolmanda ma kaotasin ära!

Üsna vaikselt täna -
veeretasin kivikest südames
mäest alla ja siis ülesse!

Vaikuse vali vada -
lõhkus mu unistuste padja
kõik kohad sulgi täis, nüüd koristajat vaja!

Varjud

Vari langeb -
On maad katmas
Lumehanged

Päike tõuseb -
End sirutavad
Lilleõied

Hommik koidab -
Jääb vaikseks
Tähistaevas

Aeg kaob -
Nähtamatult tasa
Minevikku

Vaata

Vaata,
kas näed
Just,
seal mäel
Tead,
omal käel
Ma,
üles läen

Ootad,
või kaod!?

Tekiks,
hinge praod
Kõik,
laguneks koost
Pisaratest,
tekiks soo

Ei,
lähme üheskoos!

Kui

Olen kaotanud võime näha -
nii ette kui ka taha.
Olen kaotanud aja -
ta jätnud on mind maha.
Olen kaotanud kire -
rutiin vere minust imeb.
Olen kaotanud imed -
komberdan ringi kui pime.
Olen kaotanud tee -
seisan jalgupidi külmas vees.
Olen vaid elus veel -
kas pole kummaline see.

Mõtlen

Istun -
laua taga kägaras,
pead kätele toetamas.
Mõtlen -
pisarad mu põselt,
hellalt põue pudenevad.
Vaikin -
otsa lõppenud sõnad,
jäänud vaid nähtamatud read.
Tunnen -
ümbritsevat õhku,
tasa kätte on jõudnud õhtu.
Kuulen -
akna taga sõitvaid autosid,
mis oli see, mis laususid.
Näen -
tuult painutamas oksi,
nii palju on lahtised otsi.