Täna

Täna ei olnud üksi ma,
Vihm nuttis koos minuga.
Käsikäes lompides kolasime,
üht tuttavat viisi ümisesime.
Saatjana kaasas tuulehoog,
kel rääkida kõiksugu segased lood.

Vihm kastis ja tuul räsis,
nii mu samm lõpuks ära väsis.
Koju jõudes, korraks veel tegin akna lahti,
et kuulatada salamahti,
kas räägivad nad veel,
sel varajase hommiku eel.

Küsin ja vastan

Kes näinud õnne
Ütle mulle
Kust leidsid Ta
Luban sulle
Olen hästi tasa
Heidan pilgu maha
Ootan
Jään Sulle lootma

Manna

Mannavaht
See pole puder
Metsavahi sõber

Linnujaht
See pole vali
Lipniku nali

Merelaht
See pole lennuväli
Kirjaniku kari

Duett
See nõuab kaht
Valima peab hoolikalt

Kas?

Kas tunned Sa mind?
Ei vist...
Olen ma Sind näinud!
Ei vist...

Mul meeldivad Su silmad
Tead vist...
Siin ilusaks on läinud ilmad
Tead vist...

Ma kallistan Sind,
sest...
Joobunud mu hing
on Sinust!

Oleks vaid

Oleks mul tükike paberit
Siis kirjutaks sinna
Miks lasin Sul minna

Oleks mul tibake julgust
Siis tuleksin sinna
Mitte ei laseks Sul minna

Oleks mul veidike aru
Siis lõpetaksin selle
Enne kui tõuseb maru

Ei ole üht ega teist
Sein lahutamas teineteist
Homne - ei räägi meist

Olemine

Üks saladus
Mul rääkida
Vahest
Kogu hingest
Tahaks röökida

Üks mõte
Piinab mind
Vahest
Tabamatu hing
Jälitab mind

Üks inimene
Armastab, kuid
Vahest
Ei piisa ainult
Ühest

Põhjus teadmata

Ma olen nõrk,
kuid see on mu tugevaim omadus.
Ma olen rumal,
sellele puudub mul vabandus.
Ma olen külm,
kolm päeva nädalas kabuhirm mind jälitab.
Ma olen räsitud,
puhkamiseks luba pole küsinud.
Ma olen prussakas,
räpane ja ülearu tormakas.
Ma olen pind,
vast kordki elus oled tundnud mind.
Ma olen mina,
nii nagu näed seda Sina.

Kevad tuleb

Sa sulad mu käte vahelt
kui kevadine lumi
Oli see vast magus uni!
Kaua ootasin,
kuid kätte tuli.
Hommik koidab
Veel hetkeks meie kirgi toidab
Jääb vaid oodata ja loota,
et mis olnud kord
ei või VEEL kustuda.

Pühapäev

Istun siin
Kõlgutan jalga
Olen vist kiiksuga
Isegi mu toa uks käib kriiksuga

Istun siin
Vahin lakke
Olen kaotanud tahte
Mitte millestki aru ma ei saa

Istun siin
Elutoa vaibal
Olen räbaldunud riie
Mahakandmisele mind nüüd viige

Istusin siin
Oli see vast piin
Kui kõlas esikust uksekell
Keegi halastas lõpuks mul

Elu

Istun
Istuge Teie ka
Vaadake -
mina täna vaatasin.
Mida nägin?
Ahnust
Kas Teie ka?

On juba kord nii

Koon mõtetest salli -
pikka,
kuid tumehalli.
Loon silpidest sõnu -
ilusaid,
kuid mõne õige mõru.
Sest ma armastan elu,
kuid vihkan maailma.

Sest

Ma kallistan õhku,
sest tunnen su lähedust.
Ma naeratan päikesele,
justkui oleksin veel väikene.

Ma kirjutan sõnu,
mis reedavad mu.
Ma rüüpan külma vett,
sest minagi kardan tõtt.

Ma ootan Sind,
täna ja homme
ja nii iga päev -
ka ülehomme.

On

Pisarat põselt pühkides
Plekki sokist välja nühkides
Möödub päev
Kaks
Targalt voodi alla pugedes
Taburetti nurka loopides
Möödub päev
Lausudes need sõnad
saamaks vastuse
möödub vaid tunnike
Ei!