Torm

Kaks tilka vett
kohtusid kõnniteel lebavas porilombis.
Hoidsid seal teineteisel kätt
olles veidi kohkunud ja külmavärinates.
Torm oli nad pilvest välja kiskunud
ja koos tuulega kodust kaugele kandnud.
Lahke Porilomp lohutas siis neid:
Ärge kartke, ma hoian teid.
Nüüd pühkige pisarad ja jätke hirm.
Miski ei ohusta siin Meid,
kuniks päikese ees püsib pilv.